Dokumendid > Ajalugu > In Defence of History

Richard J. Evans„In Defence of History”

Vt:

1. Ajaloolaste minevikumõistmise lühiajalugu (Lääne-Euroopas)

Kesk- ja varauusajal kui Jumala teod ja tahe, valgustusajastul kui inimloomuse, moraali, tahte jne avaldumisvormid (minevikusündmused), neid peeti ka ajas muutumatuteks, seetõttu võimalik ka keskaja kritiseerimine kui „õige” moraali ja heade inimomaduste (harituse, ratsionaalsuse jne) allakäiguajana.

Romantismiajal hakati inimloomuse muutumatuses aga kahtlema, taibati, et mitte olud, vaid ennekõike inimene ise oli teistsugune. Ajalugu muutis otsustavalt Leopold von Ranke, kes hakkas taotlema ennekõike ajaloolist täpsust. Siiani ajalugu kui narratiiv, suvaline jutukogumik, reaalsust ja fiktsiooni ei peetud sageli ka vajalikuks eristada, Ranke aga: 1) lõi ajalooteaduse kui distsipliini (koos teiste oma kaasaegsetega), wie es eigentlich gewesen tähendab, et kuidas ajaloos tegelikult oli = mis oli selles oluline, tähtis, tulemini tuleb jõuda allikate kaudu, ei taotlenud absoluutset objektiivsust, nagu vahel on ekslikult arvatud; 2) vaatles minevikku neutraalselt, mitte oma aja standarditest lähtudes, püüdes mõista mineviku inimesi ja nende tegusid nende omas ajas, tema objektiivsus kehtis ka pol. vaadete osas: polnud natsionalist, vaid pidas kõiki riike võrdseiks- universalist; 3) allikakriitika oluline edasiarendamine, esmaste allikate selge esiletõstmine, üldlevinud arusaamade järgi ajaloo kirjutamise hülgamine, just need uuendused aitasid ajalugu muuta teaduseks.

Ranke ideede mõjul tekkis 19. saj. II poolel positivistide koolkond, kes uskusid, et ajalugu on võimalik uurida nii, nagu loodusteadusi ehk sisuliselt jõuda ajaloo tegeliku olemuse mõistmiseni (e.-v. absoluutse ajaloolise tõeni), juhul, kui suudetakse rankelike meetoditega läbi uurida kõik olemasolevad allikad. Ranke ise sellist seisukohta ilmselt päris ei jaganud, ent tohutu enesekindel optimism oli toonasele ajalooteadusele üldomane- õigete meetoditega saab nagu igas loodusteaduseski avastada ajaloo üldkehtivad seadus(pärasus)ed. Selline ajalugu muutus aga äärmiselt kuivaks faktoloogiaks, punktualsuse tagaajamiseks, mis oli phmtl huvitav vaid eriaalaajaloolastele endile, kui neilegi.

Arusaamad hakkasid muutuma 20. sajandi algul: uued uurimisteemad ja meetodid, üleüldine teadusliku enesekindluse kadumine laiemalt (relatiivsusteooria- absoluutselt kõike ei saa seletada kindlate teaduslike meetodite abil). Üldiselt usk absoluutselt teadusliku ajaloo võimalikusse siiski säilus. Sajandi alguse ajaloolane Trevelyan väitis aga, et ajalugu puhta faktoloogiana on mõttetu, seda peab ikkagi olema ka huvitav lugeda. Pole täielik teadus, kuna selle põhjal tuleviku ennustada ei saa (ehk siis üldseaduspärasusi leida pole võimalik). Ajalugu koosnevat kolmest komponendist: teadusest (allikate uurimine, kriitika jms), kujutlusvõimest (avastatud faktide tõlgendamine) ning kirjandusest (nende esitamine). Seega avati võimalus subjektiivsemale, emotsionaalsemale ajaloole, mis toona tegelt ka suht levinud oli: rahvuslik ajalugu. Igal suuremal maal oli oma kontseptsioon ajaloost, eriti tugev mõistagi Saksamaal (ajalooteaduse sünnimaa ikkagi!).

Saksa koolkonna mõju ja ideed jäid ülddomineerivaks I maailmasõjani, siis pettuti „Saksa teadusajaloo miraažis”. Kadus ühisk-sisene stabiilsus, vanad normid langesid kahtluse alla, ajaloo objektiivsus samuti. Hakati uskuma, et tegelikult on kõik relatiivne, ajalugu lähtub tegelikult vaid kaasaja inimest arusaamast, Croce: iga ajalugu on tänapäeva ajalugu ehk kajastab tänapäeva inimeste arusaamu, me ei suuda end samastada minevikuga (rahvuslik aj. oli kahltemata selliseks kaasaegseks paradigmaks), iga põlvkond peaks kogu ajaloo enda jaoks uuesti ümber kirjutama. Oli veelgi relatiivsemaid seisukohti, ent need väga ei domminud. Kadus aga varasem usk, et ajalugu võib ühel hetkel valmis (läbi uuritud) saada.

Seega oli ajaloo prestiiž suures osas kadunud, alles pärast II maailmasõda hakati seda laiemas mahus taastama. Teatavaks ajaks saavutas laia tunnustuse Namier’i meetod. Pidas ajalugu suurte indiviidide arveteklaarimiseks, tõe avastamiseks vaja allikad äärmiselt punktuaalselt läbi uurida (kasvõi minutilise täpsusega). Püüdis ajalugu siduda psühholoogiaga, et selle kaudu distsipliini teaduslik maine taastada. Mingit süsteemi, ajaloo üldmõtet (vastukaaluks kommaritele) ei näinud. Ent tema meetod osutus kiiresti absurdseks detailides urgitsemiseks, millel objektiivsusega kuigivõrd seost polnud, arusaamatu ja igav.

Ajaloo süsteemistust rõhutas ka Popper, kes leidis, et kõik ideoloogiad on valed, lausa kahjulikud, mingid sügavamat süsteemi pole kuskil, parim asi on liberaalne demokraatia. Saksamaal muutus ajalugu pärast II ms-a väga isikusetuks, sotsiaalteadustega tihedalt seotuks (laiemad protsessid, ajalolised „suurkujud” tähtsusetud, ka ajaloolase enda isikut püüti/püütakse siiani marginaliseerida (üliobjektiivsuse püüe?)). Prantsusmaal kerkis esile „Annaalide” koolkond, mis asus samuti sotsiaalprotsesse esile tõstma, massiteabeinfo (statistika, maj. protsessid, hulkade ajalugu). Eriti USA-s populariseerus 1960.-test aga statistiline ajalugu/kliomeetria, mille tegijad uskusid, et matemaatiliste vahenditega ajaloolisi protsesse „mõõtes” jõutakse objektiivsuse ja ajaloolise tõeni, haakus suuresti ka domineerivaks muutuva sotsiaalajalooga. Ent peagi selgus, et kliomeetria võib küll selgitada teatavaid üksikprobleeme, ent ajaloo üldise seletamisega ei saa ka see hakkama. Miks üleüldiselt mingid protsessid toimuvad? Kliomeetria vastas üld. vaid sellele, kuidas nad toimuvad, ent laiemat arusaama ei saadud. Seega polnud ükski sõjajärgne meetod suutnud ajaloo olemust rahuldavalt selgitada.

1962 Kuhni paradigmateooria: kõik uurijad on mingis paradigmas kinni, kui muutub p., siis muutuvad ka tulemused, seega on kõik suhteline. Nii kadus objektiivse ajaloo usk kohati täiesti, 1980. aastatel asuti ajaloo teaduslikkust laial rindel ründama.

Kokkuvõttena

professionaalsest 19. sajandi enesekindlusest üha suuremasse relatiivsusesse, pärast II ms katsed asja taas unifitseerida, ent lõppevad järjest ebaõnnestumistega, lõpuks relatiivsus nii tugev, et hakkab kogu süsteemi ründama (postm).

2. Ajalugu, teadus ja moraal.

I

Kas ajalugu on üldse teadus? Võib-olla on probleem ka keeleline, sest inglise keeles on teadus science, ent saksa keeles kasutatakse ajaloo kohta sõna Wissenschaft, mis tähendab teadmis/tegevusvaldkonda. Sellele inglise keeles otseselt vastet pole, seega, kas arusaam ajaloost kui teadusest on lihtsalt tõlkeasrusaamatus? Ent tegelikult on ka Saksamaal ajaloo teaduslikkuse üle vaieldud, ka selle üle, kas ta on reaal- või humanitaarteadus. Erinevalt „päris” teadustest ei paista ajaloos teadmiste hulk ajaloos kasvavat (ei saa üht reeglit tõestada analoogsete katsetega nagu keemias näiteks). Elton (The principles of history): *me saame siiski õppida mineviku ajaloolaste tehtud tööst, nende kogemustest, jõuda nõnda tõele lähemale*. Ent et ajaloos reaalsed vahendid tõeläheduse kontrollimiseks ju puuduvad, me ei tea, kas oleme oma uurimusega jõudnud tõele lähemale kui teine tüüp 20 aastat varem (juhul, kui meil on kasutada täpselt samad allikad), me lihtsalt arvame seda. Alati jäävad ajaloolast mõjutama subjektiivsed hinnangud (emotsioonid) ja kaasaja mõju. Seega, mida ajaliselt kaugem asi, seda objektiivsemalt peaks olema seda võimalik hinnata (eriti neid, mida kuskil väga südamesse ei võeta). Mida ajas edasi, seda parem ka selles mõttes, et avastatakse uusi allikaid, luuakse uusi tõlgendusvõimalusi. Ent kas areneb sealjuures ka „õige mõtlemine”, on kahtlane.

Moraal. Ajaloolaselt on seda tavaliselt nõutud, ajalugu peaks ju midagi õpetama. Alates 19. sajandist on seda kui ebaobjektiivset, segavat kõrvale heidetud (ajaloolane pole kohtunik!). Ajastust ajastusse moraalistandardid ju erinevad, ei saa kaasaja kriteeriumite järgi tegelt hinnata, kes „hea” ja kes „paha”, nagu tihti tegema kiputakse. Siiski ei saa läbi hinnanguteta, mingi oma arvamus peab olema. Kuid on kahtlane, et selle suudaks ajaloolane anda, toetudes mineviku moraalistandarditele. Seega tõsine probleem. Lahenduseks võiks olla endale selgeks tegemine, milliste kategooriate järgi asju hinnata, milline partikulaarsus mängu tuleb. Moraalikategooriaid ei tuleks seada uurimuse aluseks (nagu tegi näiteks mungast ajaloouurija Knowles), vaid moraalini tuleks jõuda ajaloofaktide kaudu, sest moraalitsemine üldiselt ajaloolisi argumente (teaduslikul tasemel) ei toeta. Minevikku võiks moraalselt hinnata näiteks toonast ideoloogiat ning reaalsust vastandades (kas oli siis oma kategooriate järgi moraalne või mitte).

Üks ajaloole ette heidetav asi on see, et ta polevat õige teadus, kuna seal ei saa eksperimenteerida. Ent näiteks ka astronoomias ei saa, seegi põhineb puhtal vaatlusel.

II

Ajalugu polevat ka teadus seetõttu, et sealt ei saada leida üldkehtivaid reegleid/seaduspärasusi, luua ühtset teooriat. Mõned ajaloolased on püüdnud neid leida, kuid ühtegi üldaktsepteeritavat pole siiani õnnestunud luua ning ilmselt ei loodagi. Ükw kuulsamaid läbikukkumisi oli Toynbee tsivilisatsiooniteooria, mis seletas kõike tsivilisatsioonide arengu, languse ja hukuga, ent langes peagi teiste karmi kriitika alla ning varises oma sisemiste vigade tõttu peagi kokku. Sama viga, mis teistegi analoogsete teooriate puhul: et üldteeoriat luua, tuleb sellele vasturääkivaid tõendeid eirata, mis muudavad selle aga ebaobjektiivseks, valeks. Carr (What is history?) aga väidab, et ka teised teadused ei anna meile selliseid absoluutseid üldprintsiipe, mille järgi alati tulevikku ennustada saaks. Tema arvates esinevad ajaloos teatavad üldisemad seaduspärasused, mida ajaloolasel on võimalik avastada, ent neid otseselt tuleviku ennustamiseks siis kasutada ei saa. See ajaloo üldprintsiipide usk on muidugi palju vanem Carri arvamusavaldusest. Üldprintsiipe püüdis tuletada ka kliomeetria, ent jäi hätta, see pole kellelgi, isegi mitte Carril (väitis, et NSVL on maailma progressivseim riik, ehkki tunnistas, et selles on ka palju vigu, kuid PÕHIMÕTTELISELT on see nii) õnnestunud. Ajaloolised tõenäosused pole sarnased loodusteaduste seaduspärasustega. Need on liialt ennustamatud ning olenevad liialt paljudest teguritest. Ajaloost ei saa ka otseselt õppida (ehk mineviku kogemusel lahendada tänapäeva või isegi ennetada tuleviku probleeme), seda on loendamatutel kordadel tõdetud. Asi on selles, et ajalugu uurib inimühiskonda, mis ei allu mingitele seadustele, mis sarnaneksid loodusteaduste omadega.

III

Mis teeb siis ajaloost üldse teaduse? Elton väidab, et see saavutatakse võimalikult põhjaliku allikate tundmisega, nende uurimise täpsusega (allikatest paljastub/allikate kaudu räägib tõde)- neorankistide seisukoht. Hea ajaloolane kui ennekõike täiuseni treenitud arhiiviuurija. Selle seisukohaga pole aga rahul väga paljud ajaloolased, kes väidavad, et tõlgendamisel pole sellest treeningust ju suuremat kasu, siis on vaja empaatia- ja kujutlusvõimet jms („muusade asi”), mille vastu Elton üpris jäigalt oli. Ajalugu ei saa siiski olla ka ajaloolase individuaalse originaalsuse väljendus, ka ideaalse kujutlusvõimega uurijal on vaja teatavaid praktilisi allikauurimisoskusi. Seega taas järeldus, et ajalooteadus koosneb mitmest elemendist, millest enamus kuulub ehk hoopis teiste distsipliinide koosseisu (allikakriitika meetodid on ju enamasti laenatud filoloogiast, keemiast jnejne). Ent selline fragmentaarsus on omane ka mitmetele teistele, eriti just inimesi/ühiskonda uurvale teadusele.

IV

Seega, ajaloo teaduskeelt, originaalset metodoloogiat pole olemas, vaid see on mitme eri dist.-i osade mingisugune kooskõla. Ent kas see ikkagi teeb tast teaduse, kas narratiivses (loetavamas) võtmes kirjutatud ajalugu on vähem teadus kui teaduslikku metodoloogiakeelt kasutav (ja raskesti loetav)? Suur osa ajaloolasi arvabki, et ajalugu peaks olema võimalikult lihtsalt-selgelt kirjutatud, seda kunstlikult komplitseerimata. Selgus ja täpsus on aga ka ju teaduse nõuded, seega?? Niisiis peab ajaloolane leidma tasakaalu teaduslikkuse ja loetavuse, atraktiivsuse vahel. Kui viimasega liialt üle pingutada, pole teos enam usaldusväärne ega tõsiseltvõetav, ajalooteadusliku töö eesmärgiks ei tohiks kirjanduslik nauding olla, ikkagi faktiline täpsus jms.

V

Mõned ajaloolased, näiteks Marwick, väidavad, et teaduskeele asemel võib ajaloolane kasutada „ajalooteaduse enese erudeeritud metodoloogiat”, ent see metodoloogia osutub tema teostes paraku subjektiivseteks hinnanguteks ja definitsioonideks. Ajalooteadust ei olegi phmtselt võimalik vist käsitleda ei puhta teaduse, käsitöö (praktiliste oskuste kogumina) ega kirjanduskunstina; ta on midagi neist kõigist. Ent mis on tähtsaim?

Kokkuvõte

Kas ajalugu on teadus? Lõppjäreldus, et mitte päris selline, nagu loodusteadused, ent kuna kasutab teaduslikuks tunnistatud meetodeid (enamasti teiste teaduste omi) ning on nende abil võimeline minevikku teatud määral avama, siis võib seda tunnistada nii küll. Moraalsus on midagi, mis ei tohiks ajaloo uurimist otseselt mõjutada, ent samas ei saa seda ka täielikult kõrvale heita, kuid see ei tohiks põhjustada eelarvamusi.

3. Ajaloolased ja nende faktid

I

Elton arvas, et ajaloolised faktid on mingid sündmused, mis jätsid dokkidesse jälgi, mille järgi on neid võimalik uurida ning taastada, seejuures tuleb hoiduda kaasaegsetest eelarvamustest/standarditest ning vaadelda asju vaid oma aja kontekstis. Carr- ajaloofakt tekib siis, kui ajaloolane seda nõnda käsitleb. See paistab siiski olevat vale, sest faktid on ju ajaloolasest sõltumatud, mingi sündmus või muu mineviku asi eksisteeris ju igal juhul, ükskõik kas ajaloolane seda käsitleb või mitte. Kuidas neid fakte aga üldse teada saada, mõista, mis tegelikult minevikus juhtus?

Tuleb selgeks teha endale mõisted: fakt on minevikus tegelikult juhtunud asi; tõendus (evidence) on see, mida ajaloolane oma uurimuses kasutab oma nägemuse kinnitamiseks, fakti tõlgendus. Carr ajas need kaks asja sassi. Tõendus saab muidugi olla vaid siis, kui ajaloolane selle loob. Veel segadus ka sündmuse ja faktiga, mõned tõmbavad siia vahele võrdusmärgi. Ent iga fakt ei ole sündmus, sest näiteks ajalooline statistika või pilt või kroon või isegi valitseja pole ju sündmus, ent fakt küll (sündmus seostub rohkem konkreetsema piiratud ajaga, n. Pr. Rev. või selle algamine).

II

Kuidas siduda fakte omavahel tõendusmaterjaliks, kuidas fakte üldse teada saada? Mõned postmodernistid leiavad, et see on täiesti võimatu, see on ajaloolase enesepoolne looming, sest nad kas lasevad end mineviku tekstidest ninapidi vedada, võttes kõike tõe pähe, või saavad sellest kitsalt enda moodi aru ning igal juhul esitavad tõlgenduse, millel pole reaalsusega mitte midagi ühist. See põhineb arusaamal, nagu võtaks ajaloolased kõike minevikus kirjutatut tõe pähe või valetaks sihilikult, et enda vaatenurka peale suruda. Teist juhtu vaadeldakse hiljem, esimese kohta võib aga seda öelda, et tegelikult pole ajaloolased ju kunagi tekstidele kriitikavabalt lähenenud, postmodernismiga koos tulnud „keeleline pööre” pole tõelise allikakriitika (või isegi ajalooteaduse, mõnede arvates ka ajalooteaduse lõpu) aluseks, nagu mõned arvavad. Arhiivitööd ei saa asendada vaid teravmeelse keelefilosoofiaga, mis püüab kõike individuaalsest loogikast seletada, sest nii muutuks ajaloo selgitamine võimatuks, igaühel oleks siis „oma” jutt iga asja kohta. Samas on postmodernismi kriitika aidanud ilmselt kaasa ka asja objektiviseerumisele, sundinud ajaloolasi allikaid veelgi kriitilisema pilguga hindama, keeleteaduslikke/-filosoofilisi abivahendeid appi võtma. Ka on pm.-i meetodeid kasutades osatud hakata allikatele teiste nurkade alt lähenema ning uut infot välja pigistama. Elton toetas vaid allikate „eesmärgipärast” kasutamist (majandusalased vaid majanduse jaoks jne), ent see pole õige tee: just eri liiki allikate kasutamine hoopis teiste asjade uurimiseks on sageli väga häid tulemusi andnud (n. Le Roy Ladurie „Montaillou”, inkvisitsioonidokkide abil on uuritud keskaegset külaeluolu). Seega võib välja tuua kaks põhilist ajaloo uurimissuunda: 1) konkreetne arhiivitöö, allikate uurimine ning nende põhjal tööde kirjutamine; 2) juba olemasolevate tööde ümberhindamine/reinterpreteerimine. See viimaen on paratamatu, sest subjektiivsusfaktor on igas töös juures ning see muutub vastvalt ajale (kasvõi sõnastus või kirjastiil, aga need pole siin kuigi olulised, põhiküss ikka mõtteviisis). Mõlemad uurimissuunad on vajalikud, kumbagi ei saa kaotada. Nii on pm-d valel teel, kui nad arvamusel, et piisab vaid teisest.

III

Säilinud allikmaterjalidega on loendamatuid probleeme: säilinud on ju vaid osa kunagisest andemstikust, lünklik isegi see, mida taheti säilitada, tänapäeva uurijatele väga olulised andmed on mineviku teiste standardite pärast sageli hävitatud; keeleprobleem: nii võõrad keeled kui ka see, et minevikus tähenedasid mitmed terminid hoopis muud kui tänapäeval (n. see kuulus eestikeelne „kultuur”- 17. sajandil väetis ehk sitt) jnejne. Et ajaloost on ennekõike säilinud tekstilised allikad (või siis otsesemalt, tekstide põhjal enamasti ajalugu uuritakse), siis on väidetud, et ajalooteadus tegeleb reaalselt vaid mõtte ajaloo uurimisega (kuidas mineviku inimesed on mõelnud ja selle siis paberile pannud). Ent meil on kasutada tavaliselt mitu allikat ühe aja kohta, pealegi on kirjas mitte otseselt mõttemõlgutused, vaid väga erinevate variatsioonidega andmed, sageli ei sõltu kirjapanija isiklikust mõttemaailmast pea midagi. Eri allikaid omavahel kõrvutades saame uurida väga erinevaid asju, mitte ainult seda, kuidas minevikus keegi mõtles või üldisemalt mõeldi. Pealegi on mineviku inimeste mõtteid tekstidest pea võimatu välja lugeda, sest vaevalt ta täpselt nii (otsekoheselt) kirja pani, nagu mõtles. Ka ajloolased ei kirjuta ju oma uurimusi allikate pealt sõna-sõnalt maha, vaid ainult kasutavad neid, et seda reaalse tõestusmaterjaliga toestada. Mitte allikad ise ei kõnele tõttu, vaid ajalolane peab need kõnelema sundima. Ühe ja sama allika põhjal on võimalik uurida väga erinevaid valdkondi (nagu eelnevalt sai juba viidatud)- sõltub küsimuse asetusest (ehk erisused tekivad siis, kui küsid ühtede ja samade allikate käest eri küsimusi, aga ei tohiks tekkida siis, kui küsimused on eelneva küsija omadega identsed).

IV

Kuidas aab allikatest fakte kätte? Lõigepealt tuleb eristada tõelised allikad. Primaarsed-sekundaarsed, selle jaotuse võttis (tänasel kujul) kasutusele Momigliano. Uni 19. sajandini domineerisid ajalookirjutuses sekundaarsed allikad, siis muutis saksa (Ranke) koolkond otsustavalt asja primaarsete kasuks. Pm-d on aga primaarsus-sekundaarsus jaotuse tugeva kahtluse alla seadnud. Keeleteoreetikud väidavad, et keel on lihtsalt tähenduste süsteem, mis on ajas muutuv, seegaon ka tekst lihtsalt ajas muutuv asi, mille põhjal ei saa midagi konkreetset mineviku kohta öelda. Seega tunnistakse sisuliselt kogu ajalooteadus mõttetuks, minevikku ju ilma tekstideta uurida ei saa. Keith Jenkins väidab, et ajalugu tuleks uurida läbi mineviku ajaloolaste, mitte allikate kaudu (phmtselt teevad tema arust sama välja, ajaloolaste uurimine huvitavam?), hollandi filosoof Frank Ankersmit aga, et minevikku tuleks uurida läbi kaasaegsete mälestuste, mitte tegema katseid olnut taastada. Ehk kogu senine ajaloolaste tegevus on olnud phmtselt vale, tuleks tunnistada, et ajalugu on täielikult subjektiivne ja sellega nõnda siis ka tegeleda, mingit „tõde” avastada ei saa. Hayden White väidabki viimast, öeldes, et ühe asja kohta võib olla mitu võrdselt tõest versiooni/juttu. Seega on kõik suvaline, suhteline. Ajaloolisi fakte pole olemas/on võimatu leida?

Kokkuvõte

Evans jõuab järeldusele, et ajaloolised faktid on vaatlejast sõltumatud asjad, mis minevikus olid/toimusid. Postmodernistid väidavad, et neid ei saa mingil juhul täpselt tuvastada, sest neist on vaid tekstid, mida võib suvalt tõlgendada.

4. Allikad ja diskursused (Sources and discources)

I

Allikteksti kirjutajad mõjutavad oma kavatsustega lugejat rohkem, kui pm-d tav. arvavad (nad ju ütlevad, et ajaloolane loob oma uurimuse tegelt vaid oma mõtetest lähtuvalt). Teksti tõlgendamisviise piirab kontekst, mida ajaloolane peab hästi tundma. Sõltuvalt selle teadmisest (teadmise võimalikkusest) tekib ka teatav interpretatsiooniamplituut, mis ei piirne kunagi vaid ühe selge vastusega, ent pole ka lõpmatu võrdsete võimaluste hulk. Seega, midagi üldiselt tõest (tõenäolist) peaks allika põhjal olema võimalik öelda. Ajaloolased peavad olema allikaga „dialoogis” e. mõjutavad teineteist.

Pm-d väidavad, et ajaloolane asetab end kõiketeadja, kohutmõistja kohale ning mõjutab oma akadeemilis-teadusliku keelega lugejat, et see tema teksti tõe pähe võtaks. Ent lugejad pole niivõrd naiivsed, et kõike loetud usuksid (loodetvasti) ning ajaloolased mitte ka nõnda arrogantsed, et arvaksid, justkui oleks leidnud absoluutse tõe. Nad on oma järelduste suhtes tavaliselt ka ise kriitilised ning kahtlevat suhtumist ajalootekstidesse (nii allikatesse kui ka teiste ajaloolaste töödesse) siendatakse üldiselt tudengeissegi.

Primaarste-sekundaarsete vahe on ju selles, et viimased on esimestest tuletatud. Nõnda järgivad dogmasid just need, kes sekundaarseid igal juhul primaarsetega võrdseiks peavad, lihtsam on ju kellegi teise töövilju kasutada kui ise midagi originaalset algallikaist leida. Et IT pidevalt areneb, siis tuleb allikaid ja nende uurimisviise üha juurde. Igal juhul tuleb aga nende kõigi puhul rakendada kriitikat, absoluutselt tõeseid ilmselt ei tule kunagi.

II

Pm-d väidavad, et allikad ei peegelda minevikku, sest on keelelised tekstid ja mitte reaalsus, puhtalt abstraktsed tähendused; mineviku uurimiseks oleks tarvis see reaalselt taastada, mis on aga võimatu. Ent kui asjale nõnda läheneda, siis ei tähenda ka postmodernistide endi mõtted kirjapanduna midagi, sest on pelgalt minevikutekstid. Nii jõuame absurdini. Keelel ja tekstil on reaalsusega konkreetne side, sest kui seda poleks, siis ei oleks ju rääkimisel ja kirjutamisel üldse mõtet. Inimesed saavad üksteisest enam-vähem ühtemoodi aru, seega on võimalik tekstide abil mõista ka minevikku. Kui tekstidel on reaalsusega side ja (enam-vähem) kindel tähendus, siis sellest järeldub, et tuleb eristada ka primaarseid ja sekundaarseid allikaid, sest esimesed on kahtlemata rohkem reaalsusega seotud, kuna teised on nende tõlgendused, mille tõeläheduses veendumiseks tuleks tutvuda siis lähtetekstidega.

Pm-de häda ka selles, et nad väidavad, justkui oleks kõik nii suhteline, et uskuda (tõe pähe võtta) ei tohiks midagi, ent sel juhul peaks see käima ju ka nende endi teksti kohta, mis muutuks absurdiks ning teooria variseks vastuoludes kokku. Kui allikaid võiks tõlgendada nii nagu ise tahad, siis satuvad nad väga hõlpsalt eri ideoloogiate teenistusse ning neile vastu väita ei saaks midagi, sest nende seisukohast on siis ju neil (suhteline) õigus. Nii muutuks allikatega manipuleerimine üldiseks ning selle ärahoidmiseks ongi vaja ajalolase teatavat kutse-eetikat e. allikate hoolikat, täpset uurimist ning kriitikat.

III

Allikatäpsuse tähtsuse hea näide on Abrahami afäär USA-s, kus üks neomarksistlike vaadetega ajaloolane koostas ülevaate Hitleri võimulesaamisest ning väitis, et selle taga oli Saksa suurkapitalism. Peagi aga selgus, et ta oli allikaid valesti ja vigaselt tõlgendanud ning nende tähendust moonutanud. Algas halastamatu ristisõda tema vastu, mis lõppes sellega, et tal ei õnnestunudki enam kunagi ajalolasena tööd leida. Nii kaitsesid ajaloolased aj. tõepärasust ehk liigagi karmide vahenditega. Abrahami veaks oli just see, et ta oli oma arusaama juba enne uurimistöö juurde asumist kindlalt paika pannud ning püüdis sellele lihtsalt tõestust leida (uskus siiralt, et kapitalistid aitasid Hitleri võimule ja seega pidid allikmaterjalid seda ka kinnitama), mitte aga oma kontseptsiooni ümberkujundada vastavalt allikatest ilmnenule. Seega peab ajaloolane olema väga ettevaatlik ning püüdma ennekõike allikates leiduvat objektiivselt kajastada, tema teooria ei tohi sellega vastuollu minna. Kui läheb, siis tuleb muuta teooriat, mitte moonutada allikaid.

IV

Piiramatud tõlgendused satuvad omakorda ägeda rünnaku alla konkreetsetel juhtudel, n. Holokausti puhul. Kui kõik kirjutatu on võrdselt tõene, kas siis võib öelda, et seda ei olnud? White on oma endistelt seisukohtadelt taganenud ning väidab, et mingi side reaalsusega ikka on ning see piirab tõlgendusvõimalusi, absoluutselt ükskõik, millist jaburust ikka väita ei saa. Seega ka allikate uurimine ning ajaloolise tõepära otsimine õigustatud, samuti ka allikate liigitamine primaarseteks ja sekundaarseteks, teaduse eristamine fiktsioonist jne. Keelelise pöörde kriitika on siiski stimuleeriv, pannud ajaloolased allikaid veelgi kriitilisemalt hindama jne.

Ajalooline teooria ja meetod on kaks eri asja. Meetod on alates Rankest olnud objektiivne allikatega kaetud uurimustöö, mis püüab selgitada, mis ajaloos siis tegelikult juhtus. Kuid kuidas jõuda seda selgitavate tõenditeni ja mis need on?

Kokkuvõte

vastulöök pm-dele, Evans näitab, kuidas saab ikkagi allikate põhjal objektiivsust saavutada. Pm-i teooria pm-i enda vastu ning selgubki, et tegelt on nende kriitika põhjendamatu.

5. Põhjuslikkus ajaloos

I

Carr väidab, et ajaloolase põhitegevuseks ongi konkreetsete põhjuste uurimine, juhuslikkusel, mida tabada ei saa, on ajaloos vähe tähtsust (suurte protsesside teooria). Eristab selgelt moraali ja põhjuslikkuse, moraali kaudu asju selgitada, üldistada ei saa. Ka juhuslikud, üksikinimeste poolt tehtud teod ei anna ainest üldistamiseks, mida Carr peab ajaloos väga oluliseks (usub seega mingisse üldisesse, suuremasse kurssi). Kui ka juhus on mingi suure sündmuse otseseks põhjustajaks (n. Fr.Ferdinandi mõrv), siis reaalsed, objektiivsed põhjused on kuskil mujal (riikidevahelised pinged, impeeriumite konkurents, oma rahva/riigi parimaks pidamine jne). Carr ise toob autoõnnetuse näite: mis oli üldisemalt süüdi, kui suitsu ostma läinud mees jäi auto alla, mille juht oli joonud, pidurid halvad ja kiirus liiga suur? Otsene põhjus justkui suitsuostmine, aga üldpildis olulisemad need viimased tegurid. Ent Carri väited on ohtlikud, kuna nende põhjal võiks justkui tuletada, et väikestele, näiliselt ebaolulistele sündmustele ei peagi tähelepanu pöörama, uurida tuleb vaid suurt ja üldist. See võib viia aga suurtele väärarusaamadele/eksiüldistustele. Kui tegeleda mingi konkreetse probleemiga, siis tuleb uurida selle kõiki tagamaid, mitte ainult Carri pakutud „objektiivseid”.

Paljud ajaloolased rõhutavadki vastukaaluks, et põhjuslikkust on võimatu avastada, kõik liialt juhuslik. Ometi on nende endigi teosed tegelikult suuresti põhinevad kausaalsusel (kuidas sa muidu ikka loogilist teksti kirjutad, kui asju omavahel siduda ei saa?) ning absoluutne relatiivsus viib kaosesse, kus pole enam midagi võimalik aru saada.

II

Niisiis saab välja tuua kaks teineteisele vastanduvat koolkonda: need, kes arvavad, et ajaloolised protsessid toimuvad juhuslikult, individuaalsetel põhjustel (rõhutavad tavaliselt ka üksikisiku rolli ajaloos) ja teised, kes väidavad, et need on põhimõtteliselt determineeritud (n. marksistid). Pm-d aga väidavad, et põhjuslikkus on ajaloolaste poolt hiljem juurde konstrueeritud, tegelt seda avastada üldse ei saa, ajaloolane uurib heal juhul vaid asja tähendust, aga tegelt selle põhjuseid-tagajärgi reaalselt tuvastada ei saa. Seega on ajaloolased justkui liialt palju ülesandeid endale võtnud, peaks tegelema vähemaga (ehk siis ainult konkreetsete sündmustega. Mõned ekstreempm-d, et ajaloolased peaksid loobuma üldse ajalistest kategooriatest, tegelema vaid üksikküsimustega ajaliste dimensioonideta (põhjus-tagajärg kaovad), et see on liialt Lääne kultuuri mõju. Mis on muidugi jamps, sest oma ajaarvamine on igas kultuuris ning aja kui mõiste kaotamine ei anna ojektiivsusele küll midagi juurd, vaid muudab kõik mõttetuks, absurdiks. Lineaarne, „ajalooline” mõtlemine on inimkonnas liialt kinnistunud, et seda saaks nõnda muuta.

III

Pm-d (White) süüdistavad, et ajaloolane kirjutab liialt lineaarselt, ühel allikal tuginedes jne Aga reaalselt peab ajaloolane tõsiseltvõetava töö jaoks kasutama ikkagi mitmeid ja eriilmelisi ning püüdma seda teha nii adekvaatselt kui võimalik ja kõik muu, mis eelnevalt juba obj. kohta öeldud. Ajaloolaste narratiiv põhineb mineviku omal, aga mitte üks-ühele ega mõtle nad seda ka ise välja, vaid see sünnib mineviku jälgi analüüsides, dekonstrueerides ja muidu teaduslikult uurides. Ka ei lihtsusta ajaloolased pilti minevikust, nagu ehk mõnikord arvatakse, sest seda lahti seletada püüdes loovad nad väga komplitseeritud teooriaid ning pikki tekste. Erinevad kriitikad eri nurkade alt, mis aga rõhuvad äärmustele ning ei ole seetõttu tegelikult ajalugu kui ülddistsipliini kahjustavad (et manipuleeritakse kas lugejaga või vastupidi, lugeja võib tekstist aru saada, nagu ise tahab jnejne).

Narratiivide mitmetähenduslikkus: üldised (master-narrative), suur jutustus, mis on mingil tasemel üldaktseptitud ning võib olla ka ühisk.-le pealesurutud (n. NL ajal kommunistlik teooria ajaloost); kohalik (local narrative), see nagu mingi kandi inimesed ajaloost aru saavad, vastandub master-n-le. Kuid ajaloo ül. pole tegelikult nende narratiivide loomine, vaid pigem vastupidi, peab sääraseid müüte, eelarvamusi ümber lükkama (nagu tegelikult oli, ikka ja jälle!).

IV

Tegelikult pole ajaloolaste lähenemine oma ainele olnud kunagi (või peaaegu kunagi) olnud puhtalt lineaarne: on liigutud ajas edasi-tagasi ning eristatud eri kiirusega kulgevaid protsesse (n. kult.-sõj-pol) ning nende protsesside endi muutuvaid kiirusi, teatud kriitilisi punkte (revvid) jne. Seega ei lähtu ajalugu lihtsalt lineaarsest ajast, vaid on suuresti selle dekonstruktsioon ja resüstematiseerimine, seda enamasti sel põhjusel, et ajaloolase öeldust paremini aru saadaks (Evans ja tema Hamburgi surma uurimine).

Pm ei pruugi olla negatiivne, kuna ta on phmtl kõigi eelnevate ajalooteooriate segu, uustõlgendus/süntees. Nii võib ta olla suht viljastav, positiivne nähtus.

V

Kuidas on põhjused-tagajärjed seotud? On neil konkreetne hierarhia, vältimatud seosed, et kui üks juhtus, siis peab järgnema kindlalt see jne. Ilmselt see nii ei ole, sest iga sündmuse kontekstis v. palju põhjuseid, mõned kaudsemalt, teised otsesemalt mõjutavad, nende mõjujõudu täpselt hinnata ei saa, seega ka mitte seda, mis millele täpselt järgneb. Konkreetses uurimises tuleb põhjustele suht palju tähelepanu pöörata, ent lõputult seda teha ei saa. Kui põhjused ja tagajärjed kaugenevad juba oluliselt uuritavast ning pole enam ilmselt konkreetsetes seosteas, siis tuleks lõpetada ka nende otsimine ja analüüs. Ajalugu ei saagi lõpuni selgeks teha ning põhjuste-tagajärgede seoseid samuti mitte.

1980. aastate järel on just eelnevad privilegeeritud ajalooharud, sotsiaal- ja majandusajalugu enim kannatada saanud, nende metodoloogia on pm-de teravaima rünnaku alla langenud (sissejuhatus uude peatükki).

Kokkuvõte

kausaalsus on komplitseeritum mõiste, kui tavaliselt arvatakse, nagu ka ajaloolase töö allikate ning nendevaheliste seoste otsimisel. Lõplikku põhjus-tagajärgede struktuuri ei saa koostada, sest liiga palju muutujaid, seega ka üks põhjuseid, miks ajalugu ei saa olla lõpuni läbi uuritav, tunnetatav jmi. Pm-de kriitika, et põhjus-tagajärgi ei saa üldse tuvastada, on aga kindlasti ülepingutatud.

6. Ühiskond ja indiviid

I

Pikka aega tähendas ajalugu sisuliselt aint poliitilise ajaloo uurimist. Suured inimesed ja riikidevahelised suhted, see suund omab siiani suht suurt hulga poolehoidjaid, ehkki pole enam ammu ajaloo põhivooluses. Laiem rahvamass jäeti kui hall ja tähtsusetu kõrvale, ühiskonnale ei pööratud kuigivõrd tähelepanu. Ka Carr arvas, et enne Pr. revvi ei mänginud rahvas ajaloos kuigi suurt osa. Seisukohad muutusid kardinaalselt alates 1960.-test. Tänaseks on kõik endised marginaalsed, kõrvalajalood esile tõstetud ning mis vähegi tundub oluline või huvitav olevat, on ka oma ajaloo saanud (mentaliteet, talupojad, naised, feministid, homod, kerjused, parfüümid, koeratõud, glamuur jnejnejne, mida iganes suudad välja mõelda). Esimeseks oluliemaks uue suuna kuulutajaks oli „Annales” Prantsusmaal.

II

Sotsiaalajalugu oli see, mis poliiteliidi ajaloo domineerivalt positsioonilt tõrjus. Inglismaal algas see juba 19. sajandi II poolel, kui Macaulay ja J. R. Green hakkasid kirjutama „rahva ajalugu”. Hiljem liikus see majandusajaloo poole ning seoti siis marksismi ja töölisliikumisega. Pikaks ajaks saigi sotsiaalajaloost sisul sotsialismi/töölisliikumise ajalugu. Ühiskonna ajalooks muutus see uuesti alates 1970.-test. Siis muutus see ka kogu Lääne ajalookirjutuses domineerivaks. Usuti, et see lahendab nüüd kõik olulisemad ajaloo probleemid (Hobsbawm), ent peagi selgus, et ka see ei anna üldkontseptsiooni, vaid jagunes peagi tohutuks hulgaks spetsiaalajalugudeks, 1980.-tel ilmne, et sotsiaalajalugu kui ajaloo võtmeküsimuste lahendaja ning üldkontseptsiooni andja on läbi kukkunud. Ühtse nägemuse asemel oli tohutu ajalooline pluralism. See tingitud suuresti sellest, et alates 1960.-test hakkas ajalooõpetus ülikoolides tohutult laienema (1960.-tel rohkem elusaid ajaloolasi kui kunagi varem kokku oli elanud!). Nnig kõik need ued ajalolased sööstsid erinevate probleemide kallale, mis tekitasidki selle tohutu killustatuse, ka desorientatsiooni, sest enam pole võimalik hästi aru saada, mis on oluline ja mis mitte. Mõned suunad kerkivad aeg-ajalt esile (kliomeetria 1970.-tel, naiste ja muude „vähemuste” ajalugu 1980.-tel, samuti ka postmodernism, mis täie jõuga lajatas 1990.-te algul), ent on peagi sunnitud oma küündimatust tunnistama ning taanduvad ajaloomarginaalideks. Nii polegi praegu ajalookirjutuses ühte domineerivat suunda/teooriat/ideoloogiat.

Alates 1970.-test on kasvanud huvi ajalooliste sünteeside järgi, mis peaksid eri suunad omavahel tervikuks liitma ning mingi üldülevaate andma. Eriti levinud on need Inglismaal ja Saksamaal. Prantsusmaal töötavad sageli Annalesi-laadsed ajaloolaste grupid, kes ühte kindlat suunda uurivad (Sks.-Ingl. Siis rohkem üksikud ajaloolased, kes aeg-ajalt võivad teistega koos töötada). Tänapäevaks on üldtunnustatud süntees ajaloos sisuliselt võimatu, killustastus on liiga suur, mingit kindlust ega tähtsushierarhiat pole.

===III=== Ehkki ajalugu on oma suundadelt tohutult killustunud, on toimunud samas ka globaliseerumine ehk nüüdsest peaksid e-v kõik ajalood olema riikide- ja isegi kontinentideülesed. Mõistagi on ikka veel ka vana kooli ajaloolasi, kes kramplikult hoiavad kinni varasematest seisukohtadest ning kirjutavad sisuliselt vaid oma riigi (või Lääne kultuuriruumi) ajalugu. Juba Carr nõudis Inglismaa ajaloo muutmist riigiüleseks, tänaseks on see täies mahus ka toimunud. Eriti Prantsusmaal, vähem ka Saksamaal on aga ajalugu ikkagi suuresti vaid oma riigi keskne.

IV

Viimasel püüab iga eri ajaloolie suuna esindaja väita, et just tema ajalugu on õige (Elton- konservatiivne poliitajalugu, Marwick- sotsiaal, Fogel- majandus, White, Ankersmit- keele, intellektuaalsuse). Et kuni suht hilutise ajani dommisid sots-kult ajalugu, siis on just need nüüd langenud pm-de ägeda rünnakutule alla. Väidavad, et sutrkutuuride ja protsesside asemel peaks taas keksenduma intellektuaalsuse ja instantside uurimisele (mis ühtib ka poliitajaloo seisukohtadega!). Oma võitluses sotsiaalajaloo vastu võivad pm-d möödaminnes aga hävitada ka kogu ajaloo inimlikkuse, kuna väidavad, et ajalugu on vaid tekst ehk abstraktsus, mil reaalsusega suuremat pistmist pole. Nad usuvad, et just neil on õigus, kuid kui neil oleks, siis ei saaks nad seda väita, sest see oleks puhas abstraktsus, tekst, mida võib tõlgendada täpselt nii, nagu ise tahad. Aga see on loomulik, et iga ajaloosuuna esindaja püüab väita, et just tema oma on kõige õigem, sest miks muidu seda ikka uurida.

V

Sots. ajalugu ja pm-ajalugu mõnes mõttes suht sarnased: on üksikisiku ületähtsustamise vastu, ent samas ka suui erinevusi- sots jaalugu on pigem protessside, mitte inimeste ajalugu suuresti, ent pm rõhutab, et üksikinimesel on ikka ka suht suur roll, eriti seetõttu, et pm-s ei eristata ju tähtsamaid või marginaalseid sündmusi üldiselt, vaid arvatakse, et ajaloos pole süsteemi, ükskõik, mida sa uurid, on võrdselt oluline, nii on nad toonud ajalukku suht marginaalseid ja originaalseid „kangelasi” (mölder, pärisorine talupoeg ja muud suva vennad, kelle kohta kuskil miskit teada saab). Pm-i positiivne joon ongi selles, et ta tõstab taas esile inimest, kuna sots-ajalugu sageli muutus pelgalt statistikaks.

Kokkuvõte

ülevaade sellest, milline koolkond mida oluliseks pidas, lõpuks sots-aj ja post-aj võrdlus, pm-i pos. see, et juhib ajalugu taas inimese poole.

7. Teadmine ja võim (Knowledge and power)

I

Pm-d väidavad, et ajaloolased on oma teotsed kirjutanud oma teosed pol. kallutatusest/ideoloogiast lähtudes. Suuresti on neil ka õigus: rahvuslikel motiividel kirjutet oma rahvuse ülistamised (Pr.-l siiani suht popp), NL „ajalugu”, aga ka Eltoni tugeva valitsuse sümpaatiast kirjutet Tudorite ajalugu jpt.

II

Focault- tõde sõltub võimu ideoloogiast ehk on see, mis valitsevale mentaliteedile parajasti sobib. Kas ka ajaloolane lähtub siis sellest positsioonist, kajastades vaid oma (või võimu) vaateid? Paljud vähemuslased, kes enamasti vasakpoolsed, arvavad, et akadeemilise ajalooga just nii ongi, et kaitsevad oma konservatiivseid seisukohti ning represseerivad alternatiivseid arusaamu. See mõtteviis tekkis aga alles 1980.-tel, mil algas parempoolsuse uus võidukäik (Reagan, Thatcher); varem olid vasakpoolsed ise nautinud suuri õigusi, privileege nii ülikoolides kui ühiskonnas. Siis aga intellektuaalne kliima muutus ja oma pos.-i kaotusest pettununa asusidki siis „parempoolse” ajaloo vastasele rünnakule. Pm-i võib samuti vaadelda reaktsiooni oma „võimu” kaotusele: tahe tõsta ajaloolast ja lugejat kõikvõimsaks, partikularismi rõhutada, et oma võimuvõitluses seda enda kasuks ära kasutada. Põhjavad akadeemilise ajaloo tagasihoidlikkust ning mõõdukust kui kallutatust ning valet arusaama, ent ise on äärmiselt häälekalt egotsentrilised ja oma ideoloogia äärmuslikud pealesurujad. Seega pole erapooletusest pm-de puhul juttugi. Usuvad, et just nende tee on ainuõige, lahendab ajaloo sõlmprobleemid. Ent samamoodi arvasid ka sotsiaalajalooalsed ning kliomeetrikud, kes aga teatavasti läbi põrusid. Ilmselt on phmtl sama juhtunud juba ka pm-dega, nad on muutumas üheks paljudest ajaloo allhoovustest (sub-division).

III

Pm-de (Jenkins) skeem: ajalugu=teooria=ideoloogia=materiaalsed huvid e võim ehk ajalugu on lihtsalt mingi rühmituse ideoloogia propaganda võimu saavutamiseks. Ent lähemal vaatlusel osutub selline seisukoht alusetuks, kuna parempoolsed-vasakpolsed tõsiajaloolased ei kirjuta mitte oma veendumustest/ideoloogiast lähtudes, vaid ikka nii, nagu nad ajalugu mõistavad (faktidepõhiselt siis). Ja kes püüab mingit oma ideoloogiat sinna sisse panna, kus tegelt selleks alust pole, langeb ülejäänud ajaloolaste kas põlguse alla või vähemalt ignoreeritakse seda tööd.

IV

Pm-de relativism ei vii lõpuks kuhugi: kui seda lõpuni rakendada, siis tuleb välja, et keegi ei saa kirjutada muust kui ainult iseendast. Seda pm-d enda kohta muidugi ei arva, vaid mõtlevad nii, et nemad võivad kõigest kirjutada, ent teised mitte. Nii kehtib see relativism vaid teiste puhul. Sama vaatenurk ka mitmete vähemusajaloolaste seas: nemad võivad kirjutada kõigest, aga teised nende teemat puutuda ei tohi. Ka mõned konservatiivsed ajaloolased on viimasel ajal avaldanud seisukohti, nagu oleks ajalugu võitjate oma, et seetõttu on see ka partikulaarne: Vincent- ajalugu on üldiselt valgete meeste oma, sest nemad on seda kõige rohkem teinud. Ent selline partikularism ei vii ikkagi kuhugi, nii saame asjast väga kallutatud pildi, mõistmata seda, mis tegelikult juhtus. Nii peab ajaloolane reaalselt ikkagi tegelema kõigi ja kõigega, asju ei saa eri rühmituste vahel laiali jagada, ehkki teatud aladele professionaliseerumine/spetsialiseerumine on kahtlemata paratamatu. Ent igal juhul ei tohi unustada objektiivsust ning kriitlist suhtumist uuritavasse, ükskõik, millega siis ajaloos ka tegeled. Allikakriitika eri vormid: kontekst, keelekriitika jms v. olulised, ka pm-d tegelikult utnnistavad vähemalt osaliselt seda ning seega peavad nad ka sellega leppima, et objektiivsus on ajaloos olulisim asi.

Kokkuvõte

Tõde kui ideoloogiline kategooria, Evans arvab, et nii see ei ole, sest ajaloolased kasutavad üldiselt teisi kategooriaid kui oma poliitilised eelistused. Objektiivsus ikkagi ajaloos oluline, öelgu pm-d, mida tahes.

8. Objektiivsus ja selle piirid

I

Carr uskus, et objektiivsus tähendab mitte ainult faktide õiget tõlgendamist, vaid ka nende põhjal akuraatsete üldistuste tegemist ehk õige ajaloolise skeemi-süsteemi loomist. Ise ta uskus ajaloolisse progressi, see tuleb välja ka tema „What is History?”’st. Siit aga tulenes ka tema põhimõtteline usk NL-i kui maailma progressiivseimasse riiki, ehkki nägi ka selle vigu, kuid üleüldiselt siiski uskus sellesse, et tulevikus saab kõikjal e-v nii olema. Seega tema lähenemine ajaloolisele objektivismile pole ilmselt õige, sest avab tee igast ideoloogilistele üldistustele, mis objektiivsust ilmselt ei too. Ajalool pole seega kindlat suunda? Carriga analoogsel seisukohal on praegu Fukuyama, kes usub, et ajaloo lõpp on kohe-kohe käes, kui ainult liberaaldemokraatia kõikjal võidab. Selleski on tugevaid põhjusi kahelda.

Elton leiab seevastu, et allikates on peidus kogu tõde, seega tuleb neid vaid võimalikult täpselt uurida ja vastus ongi käes. Seejuures rõhutab ta aga ajaloolase isiklike omaduste täielikku mahasurumist ning sisuliselt mingisugust allikatekummardamist, mis paistab samuti absurdi viivat. Objektiivsust nii küll ei saavuta, sest ajaloolase isiklikud eelistused/arusaamad tulevad paratamatult ikka sisse ning üldistuste tegemine, loov mõtlemine ja ilmselt ka allikate kõrvutamine on sellise vaarenurga juures tugevalt piiratud. Mis siis tagaks üldse objektiivsuse? Pm-de tee samuti mitte, sest nende teesid kukuvad vastuoludes kokku kui neid nende endi puhul rakendada, kui kõik on suhteline, kas siis kõik on lubatud. Igasugusest äärmusest teiseni; objektiivsus pole üldse võimalik?

II

Hea näide pm-de paradoksist on de Mani oma. Oli konstruktivist (kõik tekstid konstrueeritakse looja tahte järgi, mitte objektiivselt, nende sisu/tähendus sõltub lugejast jne). Samas kirjutas II ms-a ajal Belgias natsiartikleid. Nii hakati tema teoorias nägema eneseõigustust. Pm-d vaidlesid muidugi ägedalt vastu, tõid välja sõjasurutise jms. Seega, tekstide puhul sab justkui ikka mingi konkreetse hinnangu võtta? Sel juhul on pm-de teooria ju vale. Ja kui nad väidaksid, et ei, saab ikka ükskõik, mida öelda, siis võib ka ju öelda, et de Man oli nats, mida nad aga kategooriliselt eitavad. Seega, kas relatiivsus kehtib vaid mitte-pm-de kohta, pm-de seisukohad on aga alati objektiivsed, õiged?

III

Pm-d kaitsevad oma väiteid aga suht oskuslikud (meinstriimi omad); White: phmtselt võib üksikfakte verifitseerida, aga mingi üldisem pilt pole kunagi täpselt verifitseeritav, siis kehtib tema lõpmatute tõdede doktriin. Võib ju öelda, et teoreetiliselt võibki nii olla, ent formaalloogiliselt ning professionaalajalooliselt võttes näivad ajaloolaste meetodid (allikakriitika, teksti eri analüüsid, objektiivsustaotlus) siiski välja sõeluvat mingi tõenäoliselt suhteliselt õige(d) visiooni(d). Pm-de kriitika nende arvel (kallutatus, meelevaldne kasutamine, lugejate petmine) näivad enamasti olevat fabritseeritud ning mõttetu kriitika, sest tegelikult midagi paremat nad asemele ei paku.

IV

Küsimus on sageli suhtelisuse määras, pm ei eita alati objektiivse ajaloo võimalusi. Asi on selles, et pm-l on, nagu selle nimigi ütleb, vaja vastanduda modernismile, kus ajaloo sisemine mõte, ülesehitus, progressiusk, ühise kontseptsiooni leidmise võimalikkus/vajalikkus olid väga tähtsad. Nüüd püüavad pm-d neid arusaamu täielikult maha materdada, et oma argumente rohkem esile tuua, ent sellega loovad nad ka tohutult lahmivat kriitikat, mis ajaloole kahjulik on. Pm-s stiilis on loodud aga ka häid narratiive, n. Figes ja Schama revvidest kui tragöödiatest (mitte sots, kult ühisk aspektist otseselt, aga üksikinimese tasandil, mida on püütud samas ka üldistada- ehtne pm, mis on aga siinkohal v heade tulemusteni viinud). Pm-d esitavad allikatele üld teisi küsimusi kui muud ajaloolased ja savad seetõttu ka teisi vastuseid. Nii arvavadki nad sageli, et teised eksivad, ehkki asi ei ole üldse selles. Kui esitataks samu küsimusi ja saadaks põhimõteeliselt erinevaid vastusi, siis oleks küll midagi väga valesti. Pm-i probleemiks on aga see, et ta rõhub liialt subjektiivsetele materjalidele ning kui kas allikaid on vähe või uuritav probleem marginaalne, siis lähevad selle järeldused niivõrd spekulatiivseteks, et neid ei saa enam ajalooteaduslikeks pidada. Positiivne samas see, et ta on taas asetanud rõhu indiviidile/inimfaktorile, mille sots-ajalugu peaaegu et ära kaotas. V- Mis on siis üldse ajalooline tõde ja objektiivsus? Ilmselt on seda võimalik saavutada (mitte absoluutselt, aga võimalikult suures mahus) allikate võimalikult täpse, kindla ja teadusliku uurimisega (abiteadused, meetodid, teravmeelsed analüüsivõtted), luues nõnda võimalikult tõelähedase pildi. Palju sõltub ka ajaloolase küsimuseasetusest, MIDA tahab ta uurida, mitte lihtsalt ei lähe ega esita mingit lamedat allikateksti. Lõpliku objektiivsuseni nii muidugi ei jõua, subjektiivsusfaktor tuleb ikka sisse, aga kui põhineda oma töös faktidel-faktivihjetel, siis võib loota, et saame minevikust võimalikult tõelähedase pildi. Trevelyan- ajalugu on poeesia ja kujutlusvõime vili; seegi on õige. Ent need asjad tuleb distsiplineerida (teaduslikustada) ajalooliste faktide abil.

Objektiivsus EI TÄHENDA neutraalsust ega hinnangu puudumist. Pigem peaks aja-loolasel alati olema mingi oma seisukoht, ent see peab põhinema objektiivsel infol ning selle loogilisel tõlgendamisel, mitte mingil „parteilisusel”. Ajaloolane peaks ilmselt uskuma, et mi-nevik oli tegelikult olemas (mida mõned pm-d eitavad, tekstide kujul vähemalt) ning et see on vähemalt osaliseltki ka tema töödes taastatav, sest muidu pole ju üldse mõtet seda tööd teha.

Kokkuvõte

ajaloos ei saa saavutada absoluutset tõde ega luua totaalselt õiget kontseptsiooni, kõik ideoloogilised vaated on ilmselt valeks osutnud. Ent samas pole kõik ka suhteline, mingisse süsteemi ennab asju panna, loogikat leida, põhiline on, et asju võimalikult objektiivselt ja mittepartikulaarselt käsitleda ning selle põhjal oma nägemus kokku panna. Neutraalsus pole objektiivsus, hinnanguid saab anda.

JÄRELSÕNA lühikokkuvõte (62 lk!)

I

Põhiliselt vastab tema raamatu arvustustele. Raamatu üldkontseptsioon: olla keskteeline, mõõdukas ajalugu kui distsipliini vaagiv teos, põhiliselt vastus postmodernismi äärmusseisukohtadele. Kriitikat tuli seetõttu ka igalt poolt: konservatiividelt, pm-delt, igast vähemlastelt ning ka erinevatelt mõtlejatelt.

Suunatud pm-i vastu teoorias, kus selle mõju kõige suurem. Paljud filosoofid kritiseerisid, et kuna Evans ise pole f., siis ei tohiks ta midagi teooria kohta niivõrd laialt arvata. E. sellega muidugi ei nõustu, öeldes, et iga ajaloolane peaks tänapäeval mõistma oma distsipliini olemust/teoreetilist kontspetsiooni(võimalusi) ning et pm-i vastu oli ta pms seetõttu, et see muudab ajaloo liialt suhteliseks, ebateaduslikuks. Teine kriitikanool see, et ta ei vastanud pm-de põhilistele filosoofidele, ei analüüsinud neid piisavalt. Kuid see ei olnudki raamatu ülesandeks, nagu öeldud, selleks oli pm liialt radikaalsete seisukohtade argumenteeritud kummutamine, mõeldud mitte filosoofidele, vaid kõigile ajaloolastele/ajaloohuvilistele lugemiseks. Veel üks süüdistus selle kohta, et see kaitsevat vaid kitsalt prof/akadeemilist ajalugu. Ent see pole nii, kuna raamat kaitseb objektiivset ajalugu, mis võib olla loodud ka väljaspool ülikooliseinu. Seega pole see mingi fraktsiooni seisukohtade kaitsja, mida näitab ka raamatule igast küljest sadanud kriitika.

II

Pm-d väidavad, et Evans tegeleb vananenud ideede (Carr, Elton) kaitsmisega, ent tegelt pole see nii, kuna Evans kasutab neid 2 raamatut oma teoses tihti seetõttu, et need on kõige laiema tunnustuse pälvinud ajalooteaduse analüüsid, kirjutatud veel siis, kui ajaloo üldkontseptsiooni otsimine on aktuaalne (tänase killustatuse tõttu pole sellisel üldanalüüsil enam säärast eduvõimalust, mida näitab ka Evansi enda raamatu saatus). Samas ei toeta ta ga neis esinevaid seisukohti, vaid kritiseerib, täiendab neid ning esitab oma definitsiooni objektiivsusest, mis pole tema arvates absoluutne, nagu mitmed pm-d (tema suhtes) arvavad: ajalooline objektiivsus on- ajaloosündmuse viimane analüüs, mis on loodud ajaloolise kujutlusvõime poolt, mis on seotud ajaloofaktide ning ajaloolase tahtega esitada tõepärast, ausat ja adekvaatset ajaloonägemust (sees raamatus „rumalatele ameeriklastele”).

Lisaks veel igast süüdistused kitsarinnalisuses, kallutatuses, kodanlikkuses, konservatiivsuses (ja konservatiivide poolt antikonservatiividelt) ja muus säärases, kõige enam lahmib K.Jenkins. Et tema enda jutt on ilmselgelt ideoloogiliselt kallutatud, siis on see lihtsalt jamps.

III

Evansi deff faktile- on mingi ajaloolise sündmuse või objekti vms (inimlikud ja materiaalsed) jälg, mida ajaloolane uurida saab. Faktid muutuvad töötluses tõendusmaterjaliks (evidence), millega saab toestada oma argumente. Ajalugu on mineviku tõlgendamine, mitte selle täpne taasesitus (mille uskumises teda ja teisi ajaloolasi samuti süüdistati [Easthope’i ja White’i poolt]). Tõde pole tema jaoks ka moraalikategooria, kuigi sellist mõtet püüavad mõned ta kriitikud talle omistada. Tema arust on moraal pigem tulenev tõest (vähemasti tõestest argumentidest, mille põhjal saab asja üle otsustada), mtte vastupidi. Ka „ebamoraalne” tõde on tõde, see ei sõltu sellistest asjadest.

IV

Põhiliselt Nõia-raamatu autori Purkissi kriitikale vastamine. Ehk siis näide, kuidas äärmuspostmodernisti (poststrukturalisti) argumente kummutada.

Üldiselt on kriitika rajatud valedele alustele, raamatust valesti aru saadud, midagi kahe silma vahele jäetud jne. On siiski ka tabavat kriitikat, kohati on väljendunud end ebaselgelt või isegi teatavad vead, mis aga ei muuda asja üldolemust. See raamat aga ei suuda mõistagi ammendavalt kokku võtta postmodernismi kui nähtust, isegi vaid ajaloolises mõõtmes ega ka sellele mingit täielikku vastulööki anda. Seega peab debatt jätkuma!

Huvitav tsitaat: Pieter Geyl- ajalugu on lõputu argument(eerimine).

Evans soovitab lugeda (meelevaldne valik tema valikust, artiklid on üldse välja jäetud):

• 1) Edward Hallett Carr- „What is History?” 1961
• 2) Geoffrey Rudolph Elton- „The principles of History” 1967
• 3) L. Stone- „The Past and the Present Revisited”- Eltoni kriitika
• 4) Fritz Stern- „The Varieties of History: From Voltaire to Present” 1956
• 5) Ernst Breisach- „Historiography: Ancient, Medieval and Present” 1994
• 6) G. G. Iggers- „New Directions in European Historiography” 1985
• 7) J. H. Hexter- „On Historians” 1979
• 8) J. Vincent- „An Intelligent Person’s Guide to History” 1995, padukonservatiivne
• 9) C. Parker- „The English Historical Tradition since 1850” 1990, sotsiaalajalooline
• 10) J. Gardiner- „What is History Today?” 1988
• 11) M. Stanford- „Companion to the Study of History” 1994, väga didaktiline
• 12) Ankersmit, Kellner- „A New Philosophy of History” 1995, postmodernism
• 13) P. M. Rosenau- „Post-Modernism and the Social Sciences: Insights, Inroads and Intrusions” 1992, hästikirjutet süsteemne uurimus
• 14) S. Schama- „Citizens: A Chronicle of the French Revolution” 1989, hea postmod.
• 15) O. Figes- „A People’s Tragedy: The Russian Rev. 1891-1921” 1996, kah sama
• 16) J. Arnold- „History: A Very Short Introducion” 2000, hea pm-i analüüs (ka eesti k)
• 17) R. E. Berkhofer, Jr.- „Beyond the Great Story: History as Text and Discourse” 1998, parim postm-i kaitse
• 18) C. B. McGullagh- „The Truth of History” 1998, pm-i kriitika, aj. tõe kaitse
• 19) Burns, Rayment-Pickard- „Philosophies of History...”
• 20) Green, Troup- „The Houses of History: A Critical Reader in...”
• 21) M. Bentley- „Modern Historiography: An Introduction” 1999, väga hea raamat!
• 22) E. Hobsbawn- „On History” 1997, esseede kogum

Arutelu veebis

Prof. Antony Easthope'i arvustus

Evansi vastus

Dr. Diane Purkiss'e vastus 1

Dr. Diane Purkiss'e vastus 2